Wednesday, September 28, 2011

Elu nagu hernes

Pühapäeval jõudsime Predeali. Siin ootab meid 5 päeva EVS koolitust koos ungarlaste, sakslaste, poolakate, itaallaste, hispaanlaste, prantslaste, taanlaste, portugaallaste, lätlaste, leedulaste, eestlaste ja islandlasega.
Predeal on väike linnake Karpaatides. Siia sõidavad rumeenlased talvel suusapuhkusele. Ja muidugi mitte ainult rumeenlased, vaid ungarlased, sakslased, poolakad, itaallased... Seetõttu räägitakse siin linnas ka küllaltki hästi inglise keelt. Draganestiga võrreldes on see suur linn. Aga Draganestiga võrreldes ei ole keeruline olla suur.
Peatume kenas hotellis. Meil on toas oma pisike mullivann. Lõuna- ja õhtusöök on kolmekäigulised. Üks kolmest on suure tõenäosusega kapsa-liharull sarmale või lihtsalt liharull mici. Ja ma kahtlustan, et isegi magustoit on tehtud lihast. Vaatamata kõigele tuleb taldrik siin hoolega tühjaks süüa. Kui midagi alles jätad, küsib ettekandja Valeria solvunult: "Don't like?!?" ja tema juba nalja ei mõista. Ta suudab nagu muuseas kahe leivavaagnaga limboköie alt läbi tantsida. Kavalamad külastajad smugeldavad lihatükke sööklauksest välja. Mõni ime siis, et hotelli ümber luusivad heas toitumuses penid.
Ausalt öeldes võiksin ma vabalt koolituse asemel lihtsalt aknast välja vahtida, sest seal on ju MÄED! Mäed, mäed, mäed, mäed, mäed! Umbes nagu päkapikk näeks päikesekiirt. Sellest vaimustusest ei saa ma vist küll iialgi üle.

No comments:

Post a Comment