Saabusin Bukaresti 2. septembri keskpäeval. Mina saabusin, aga selgus, et minu suur lilleline kohver oli otsustanud veeta veel natuke aega Helsingis ja saabuda alles järgmise lennuga. Õnneks olin selga pannud kõik oma raskemad kampsunid ja kasukad, mis kaitsesid mind hästi Rumeenia pealinnas valitsevad 32-kraadise palavuse eest. Käsipagasis oli mul samuti mitmeid äärmiselt vajalikke ja praktilisi asju - näiteks vihmavari, kolm küünalt ja Eesti taimede välimääraja. Ning muidugi karmoška, millega kohalike mustlaste käest almusi paluda.
Olen lennujaamades sageli vaadanud inimesi, kes seisavad saabujate värava juures suurte nimesiltidega ja äraootavate nägudega, teadmata, kas see, keda nad ootavad, on paks või peenike, suure habemega või põlvini ulatuvate juustega. Seekord oli mul lennujaamas päris oma nimesildi-inimene. Või noh, peaaegu. Alguses ma selles päris kindel ei olnudki, kuna sildi peale oli kirjutatud Eneli Surman ja Stefan, kes kohvri kadumistest tingitud viivituse pärast vist juba õige tüdinenud oli, hoidis paberilehte käes tagurpidi. Aga kokku me saime nagu kord ja kohus.
Võib-olla oli see kohvri mahajäämine isegi natuke hea. Sest kuna edasi sõitsime me Bukarestist rongiga, oleks selle peaaegu minusuuruse lillelise juraka edasi-tagasi, üles-alla vinnamine kindlasti üksjagu peavalu põhjustanud. Käsipagas oli mul niigi kaks korda raskem kui lubatud. Tegelikult ei tohiks ma muidugi üldse ohata, kuna Stefan sõidutas minu ja kaks tundi hiljem saabunud poola tüdruku autoga jaama ning tassis kompse jalakäigulõikudel härrasmehelikult ise. Poola tüdrukuga oli meil konversatsioon natuke raskendatud, kuna tema English ei ole hetkel veel kõige soravam. Aga sellelegi vaatamata saime me sõpradeks ja juba paari tunni pärast saabusimegi sweet home Draganesti-Olt'i.
Etteruttavalt olgu öeldud, et kohvriga ootas meid ees magus taaskohtumine juba järgmisel hommikul. Kuna ta pole suurem asi jutumees, siis ei tea öelda, kuidas tal see reis täpselt möödus. Aga vähemasti tundub, et ta jäi iseendaks nii sisemiselt kui välimiselt ja selle üle on mul ütlemata hea meel.
No comments:
Post a Comment