Kes me oleme?

Valencialanna Reyes on meie kõigi "ema". Ja mitte ainult seepärast, et ta on meist kõige vanem. Ta lihtsalt on esimesena mingi kasuliku salviga platsis, kui ma oma võrkpalli käigus pisut põrutada saanud kätt teistele näitan. "Sit and it" ütleb ta, kui Ewelina hommikul uniselt köögis ringi vaatab. Aga Reyes ei ole kindlasti mingi vanamoeline ema. Pärast seda, kui ta ühel õhtul roosa kleidiga välja tuli, on tal Draganeštis austaja nimega Hulio.

Simon on Prantsusmaalt. Ta on 20-aastane ja praegu on ta inglise keelt rääkides veel natuke häbelik. Tema häbelikkus on selline armas ja prantsuse aktsendiga. Kui Simon jutuajamisega hätta jääb, aitavad Anne Cecile ja Sebastian, kes on samuti prantslased. Nad on mõlemad noored õpetajad, tulid siia koos, Volkswageniga läbi Euroopa.

Satya elab minuga ühes korteris nimega the girls appartment. Ta on pärit Roomast. Tema koostab meile alati vajalike toiduainete nimekirja. Tal on märkmik, mille roosadele lehtedele on kirjutatud inglisekeelsed sõnad koos itaaliakeelsete vastetega, oranžidele lehtedele rumeeniakeelsed sõnad ning sinistele lehtedele kirjutasin ma ise eesti keeles "Põrsas istus pähklipuus..."

Seda laulu me mõnikord laulame, näiteks kui poolatar Ewelina ütleb: "Eneeli, why don't you play Krakowjak?". Ta on samuti väga südamlik tüdruk. Ewelina ema saadab meile Poolast varsti veel rohkem lahustuvat borši.

Paar päeva tagasi saabus Steffi. Ta on pärit Berliinist, kuigi on minu arvates väga ebatüüpiline sakslanna. Ilmselt seetõttu, et ta veetis vahetult enne siiatulekut 12 kuud Kolumbias. Nii ta siis räägibki õhtuti Skype'is soravas hispaania keeles naerupahvakute saatel tundide viisi oma sealsete sõpradega. Saksa keel ei käigi temaga nagu päris hästi kokku. Steffi moodustab koos Reyes'e ja Jokin'iga meie väikese "perekonna" hispaaniakeelse tiiva. Kuigi Jokin on tegelikult hoopis bask ja Reyes'e emakeel on valenciano.

Ja siis muidugi mina ise. Võib-olla tahtmatult kuid loomupäraselt natuke uje selles kirjus, valdavalt romaanikeelses seltskonnas. Aga kui me ujumas käime, olen ikkagi esimene, kes "laintesse" hüppab. Siinseks popimaks ujumiskohaks osutus muuseas üks Olti jõe hüdroelektrijaama läheduses asuv toru, mis pahinal vett välja pritsib nagu mõnes veepargis.

Sellised me oleme. Igaüks ise nägu nagu Draganešti kutsud. Igaühel omad põhjused siin olemiseks.