Kohalik ja kohatu

Eks see on ikka üksjagu absurdne küll. 12 välismaalast sellises linnas. Kohas, mis on umbes 10 korda väiksem kui Tartu. Kohas, kus kõik üksteist tunnevad. Siin linnas ei ole tõesti keeruline olla silmapaistev. Me ei pea selleks üldse mitte midagi tegema ja terve Draganešt on elevust täis. Pagariäri pirukamüüja naeratab oma südamlikku peaaegu kõrvuni naeratust, kui me püüdlikult vestmiku abiga katsume juustupirukaid teistest rasvastest pirukatest eristada. Ta ütleb, et me oleme Adi lapsed. "Hello. What's your name?" küsivad pargipingil istuvad noormehed, kui ma mööda õhtust peatänavat jalutan. Mõnikord lisavad veel midagi rumeenia keeles ja vist pisut pettuvad, kui ma nende küsimusest aru ei saa. Mustlaslapsed näitavad vilunult käega tühja kõhu peale, manavad ette sügavalt õnnetu näoilme ja paluvad raha. Järgmisel hetkel on kurbus ja nälg nagu pühitud, sest tegelikult on naljakaid välismaalasi ka täitsa lõbus lihtsalt kõdistada. Varsti nad juba teavad, et me ei paindu ning rahulduvad ka sellega, kui saavad Anne Cecile'i ilusa fotokaameraga paar klõpsu teha. Aga kui me läheme seitsmekesi õhtust sörkjooksu tegema, tundub, nagu me oleksime pärit teisest universumist. Nagu Adi ütleb - siin linnas joostakse ainult kas millegi eest või millegi järel. Ja ma usun teda, sest siinsetel inimestel vaevalt füüsilisest koormusest puudust tuleb. Minu arust on see paik tõesti linn ainult tinglikult - tänavatel sõidavad hobused ja vankrid läbisegi autodega, sealsamas kõrval paterdavad haned, veel veidi eemal kuked ja kanad. Rääkimata muidugi igat tüüpi ja igat värvi lühi- ja pikakarvalistest suurtest ja väikestest koertest.