Elu nagu hernes

Pühapäeval jõudsime Predeali. Siin ootab meid 5 päeva EVS koolitust koos ungarlaste, sakslaste, poolakate, itaallaste, hispaanlaste, prantslaste, taanlaste, portugaallaste, lätlaste, leedulaste, eestlaste ja islandlasega.
Predeal on väike linnake Karpaatides. Siia sõidavad rumeenlased talvel suusapuhkusele. Ja muidugi mitte ainult rumeenlased, vaid ungarlased, sakslased, poolakad, itaallased... Seetõttu räägitakse siin linnas ka küllaltki hästi inglise keelt. Draganestiga võrreldes on see suur linn. Aga Draganestiga võrreldes ei ole keeruline olla suur.
Peatume kenas hotellis. Meil on toas oma pisike mullivann. Lõuna- ja õhtusöök on kolmekäigulised. Üks kolmest on suure tõenäosusega kapsa-liharull sarmale või lihtsalt liharull mici. Ja ma kahtlustan, et isegi magustoit on tehtud lihast. Vaatamata kõigele tuleb taldrik siin hoolega tühjaks süüa. Kui midagi alles jätad, küsib ettekandja Valeria solvunult: "Don't like?!?" ja tema juba nalja ei mõista. Ta suudab nagu muuseas kahe leivavaagnaga limboköie alt läbi tantsida. Kavalamad külastajad smugeldavad lihatükke sööklauksest välja. Mõni ime siis, et hotelli ümber luusivad heas toitumuses penid.
Ausalt öeldes võiksin ma vabalt koolituse asemel lihtsalt aknast välja vahtida, sest seal on ju MÄED! Mäed, mäed, mäed, mäed, mäed! Umbes nagu päkapikk näeks päikesekiirt. Sellest vaimustusest ei saa ma vist küll iialgi üle.

Helipildid

Salvestatud Draganestis korteri rõdul.


Hobune by enelilennud

Minu rumeenia keele õpetaja ansambel. Laul on ehe, muu tuleb makilt.


Folk by enelilennud

Noapte albastră

Leidsin sõbra.

Kohalik ja kohatu

Eks see on ikka üksjagu absurdne küll. 12 välismaalast sellises linnas. Kohas, mis on umbes 10 korda väiksem kui Tartu. Kohas, kus kõik üksteist tunnevad. Siin linnas ei ole tõesti keeruline olla silmapaistev. Me ei pea selleks üldse mitte midagi tegema ja terve Draganešt on elevust täis. Pagariäri pirukamüüja naeratab oma südamlikku peaaegu kõrvuni naeratust, kui me püüdlikult vestmiku abiga katsume juustupirukaid teistest rasvastest pirukatest eristada. Ta ütleb, et me oleme Adi lapsed. "Hello. What's your name?" küsivad pargipingil istuvad noormehed, kui ma mööda õhtust peatänavat jalutan. Mõnikord lisavad veel midagi rumeenia keeles ja vist pisut pettuvad, kui ma nende küsimusest aru ei saa. Mustlaslapsed näitavad vilunult käega tühja kõhu peale, manavad ette sügavalt õnnetu näoilme ja paluvad raha. Järgmisel hetkel on kurbus ja nälg nagu pühitud, sest tegelikult on naljakaid välismaalasi ka täitsa lõbus lihtsalt kõdistada. Varsti nad juba teavad, et me ei paindu ning rahulduvad ka sellega, kui saavad Anne Cecile'i ilusa fotokaameraga paar klõpsu teha. Aga kui me läheme seitsmekesi õhtust sörkjooksu tegema, tundub, nagu me oleksime pärit teisest universumist. Nagu Adi ütleb - siin linnas joostakse ainult kas millegi eest või millegi järel. Ja ma usun teda, sest siinsetel inimestel vaevalt füüsilisest koormusest puudust tuleb. Minu arust on see paik tõesti linn ainult tinglikult - tänavatel sõidavad hobused ja vankrid läbisegi autodega, sealsamas kõrval paterdavad haned, veel veidi eemal kuked ja kanad. Rääkimata muidugi igat tüüpi ja igat värvi lühi- ja pikakarvalistest suurtest ja väikestest koertest.

Kes me oleme?

Valencialanna Reyes on meie kõigi "ema". Ja mitte ainult seepärast, et ta on meist kõige vanem. Ta lihtsalt on esimesena mingi kasuliku salviga platsis, kui ma oma võrkpalli käigus pisut põrutada saanud kätt teistele näitan. "Sit and it" ütleb ta, kui Ewelina hommikul uniselt köögis ringi vaatab. Aga Reyes ei ole kindlasti mingi vanamoeline ema. Pärast seda, kui ta ühel õhtul roosa kleidiga välja tuli, on tal Draganeštis austaja nimega Hulio.

Simon on Prantsusmaalt. Ta on 20-aastane ja praegu on ta inglise keelt rääkides veel natuke häbelik. Tema häbelikkus on selline armas ja prantsuse aktsendiga. Kui Simon jutuajamisega hätta jääb, aitavad Anne Cecile ja Sebastian, kes on samuti prantslased. Nad on mõlemad noored õpetajad, tulid siia koos, Volkswageniga läbi Euroopa.

Satya elab minuga ühes korteris nimega the girls appartment. Ta on pärit Roomast. Tema koostab meile alati vajalike toiduainete nimekirja. Tal on märkmik, mille roosadele lehtedele on kirjutatud inglisekeelsed sõnad koos itaaliakeelsete vastetega, oranžidele lehtedele rumeeniakeelsed sõnad ning sinistele lehtedele kirjutasin ma ise eesti keeles "Põrsas istus pähklipuus..."

Seda laulu me mõnikord laulame, näiteks kui poolatar Ewelina ütleb: "Eneeli, why don't you play Krakowjak?". Ta on samuti väga südamlik tüdruk. Ewelina ema saadab meile Poolast varsti veel rohkem lahustuvat borši.

Paar päeva tagasi saabus Steffi. Ta on pärit Berliinist, kuigi on minu arvates väga ebatüüpiline sakslanna. Ilmselt seetõttu, et ta veetis vahetult enne siiatulekut 12 kuud Kolumbias. Nii ta siis räägibki õhtuti Skype'is soravas hispaania keeles naerupahvakute saatel tundide viisi oma sealsete sõpradega. Saksa keel ei käigi temaga nagu päris hästi kokku. Steffi moodustab koos Reyes'e ja Jokin'iga meie väikese "perekonna" hispaaniakeelse tiiva. Kuigi Jokin on tegelikult hoopis bask ja Reyes'e emakeel on valenciano.

Ja siis muidugi mina ise. Võib-olla tahtmatult kuid loomupäraselt natuke uje selles kirjus, valdavalt romaanikeelses seltskonnas. Aga kui me ujumas käime, olen ikkagi esimene, kes "laintesse" hüppab. Siinseks popimaks ujumiskohaks osutus muuseas üks Olti jõe hüdroelektrijaama läheduses asuv toru, mis pahinal vett välja pritsib nagu mõnes veepargis.

Sellised me oleme. Igaüks ise nägu nagu Draganešti kutsud. Igaühel omad põhjused siin olemiseks.

Drăgăneşti-Olt

Drăgăneşti-Olti kohta rääkis Stefan mulle Bukaresti lennujaama kohvikus järgmise legendi. Kunagi olevat Bukarestis see kogu Rumeeniat varjutavate hulkuvate koerte probleem eriti suureks paisunud. Igasugused suured ja väikesed vabameelsed penid jooksid mööda linna ringi, nautisid elu täiel rinnal ja muudkui sigisid. Rumeenia pealinnas elavatel ausatel tööinimestel oli sellist jõudeelu elavaid päevavargaid ja muidusööjaid lausa vastik vaadata. Elanike moraali tõstmiseks otsustas kohalik valitseja koertele lõpu peale teha. Kuna ta polnud Naksitrallidest midagi kuulnud, siis proovis ta soovimatuid külalisi alguses mürgitada ja rakendas erinevaid julmi võtteid aitamaks kutsudel elust lahkuda. Selle külmaverelisuse peale aktiviseerusid aga kohalikud loomakaitsjad ja muud ausad tööinimesed. Valitseja leebus ning otsustas - loomad tuleb linnast välja asumisele saata. Penid meelitati rasvase viineri abil vagunitesse ning vedurijuhile anti käsk sõita kuhugi, kust koer omal jalal tagasi tulla ei viitsi. Ja mis oleks selleks veel sobivam koht kui Drăgăneşti-Olt! Ja mis oleks linnakodanikule veel meeldivam, kui uinuda igal õhtul lõõgastava haukumise ja ulumise saatel!

Lost and found

Saabusin Bukaresti 2. septembri keskpäeval. Mina saabusin, aga selgus, et minu suur lilleline kohver oli otsustanud veeta veel natuke aega Helsingis ja saabuda alles järgmise lennuga. Õnneks olin selga pannud kõik oma raskemad kampsunid ja kasukad, mis kaitsesid mind hästi Rumeenia pealinnas valitsevad 32-kraadise palavuse eest. Käsipagasis oli mul samuti mitmeid äärmiselt vajalikke ja praktilisi asju - näiteks vihmavari, kolm küünalt ja Eesti taimede välimääraja. Ning muidugi karmoška, millega kohalike mustlaste käest almusi paluda.
Olen lennujaamades sageli vaadanud inimesi, kes seisavad saabujate värava juures suurte nimesiltidega ja äraootavate nägudega, teadmata, kas see, keda nad ootavad, on paks või peenike, suure habemega või põlvini ulatuvate juustega. Seekord oli mul lennujaamas päris oma nimesildi-inimene. Või noh, peaaegu. Alguses ma selles päris kindel ei olnudki, kuna sildi peale oli kirjutatud Eneli Surman ja Stefan, kes kohvri kadumistest tingitud viivituse pärast vist juba õige tüdinenud oli, hoidis paberilehte käes tagurpidi. Aga kokku me saime nagu kord ja kohus.
  Võib-olla oli see kohvri mahajäämine isegi natuke hea. Sest kuna edasi sõitsime me Bukarestist rongiga, oleks selle peaaegu minusuuruse lillelise juraka edasi-tagasi, üles-alla vinnamine kindlasti üksjagu peavalu põhjustanud. Käsipagas oli mul niigi kaks korda raskem kui lubatud. Tegelikult ei tohiks ma muidugi üldse ohata, kuna Stefan sõidutas minu ja kaks tundi hiljem saabunud poola tüdruku autoga jaama ning tassis kompse jalakäigulõikudel härrasmehelikult ise. Poola tüdrukuga oli meil konversatsioon natuke raskendatud, kuna tema English ei ole hetkel veel kõige soravam. Aga sellelegi vaatamata saime me sõpradeks ja juba paari tunni pärast saabusimegi sweet home Draganesti-Olt'i.
Etteruttavalt olgu öeldud, et kohvriga ootas meid ees magus taaskohtumine juba järgmisel hommikul. Kuna ta pole suurem asi jutumees, siis ei tea öelda, kuidas tal see reis täpselt möödus. Aga vähemasti tundub, et ta jäi iseendaks nii sisemiselt kui välimiselt ja selle üle on mul ütlemata hea meel.

Jussesihatus

Siia tuleb omamoodi teistmoodi samamoodi blogi.
Pildiline ja heliline.
Rännakutest välimiste ja sisemiste lennuliinidega.