Tuesday, May 1, 2012

Lugu sellest, kuidas kolm rändurit türklase käest petta said ja kuidas nad selle alatu teo järel õigluse (peaaegu) maksma panid...

See lugu juhtus Istanbulis minu, Jokini ja Reyes'ega - meie hästi välja kujunenud ja harjumuspärase reisiseltskonnaga. Veetsime selles suures linnas tegelikult juba kolmandat päeva. Üldiselt võiks selle ajaga mõni asi ikka juba selgeks saada. Esimese päeva turistidele saaks niisuguse apsaka ehk andeks anda, aga meie, kes me olime juba isegi korra Suurel Turul käinud, oleks ometi võinud juba natuke targemad olla. Aga nagu öeldakse - õpid, kuni elad.
Asi oli lühidalt selles, et ühel õhtupoolikul läks meil kõht väga tühjaks, me otsustasime restorani arvelt raha kokku hoida ja endale ise makarone vaaritada. Istanbulis tulevad tavaliselt alati kõik asjad sinu juurde ise kohale, tasub ainult natuke oodata ja avali olla. Nii ka sellel korral sattusime kuidagi märkamatult ühte väikesesse poekesse kõrvaltänaval, mis tundus meile igati paras ja sobilik. Pugesime uksest sisse ja meid võtsid vastu kaks sõbralikku türgi mutikest. Loomulikult hakkasid nad kohe oma makarone ja nende omadusi igatpidi kiitma. Ja meie muidugi juba teadsime, et nad pool jutust juurde luuletavad, aga makarone oli vaja. Peaasi - hind oli soodne ja nii saigi kaup sõlmitud. Lisaks palusime veel keskmiselt riiulilt ühe purgikese tomatipastat. Nagu teada, on ju kolm pead ikka kolm pead. Aga kui ühelgi parasjagu mõistust ei ole (päikesest ehk?), pole sellest ka suuremat abi. Meie poeskäigu lõpptulemus oli see, et maksime oma õnnetu tomatikastme eest peaaegu 5 eurot.
Mõne aja pärast, kui olime ühes paigakeses maha istunud, et türgi kohvi juua, jõudis see õnnetu tõsiasi meie kohale. Reyes leidis otsustavalt, et kui need tomatid meile nüüd just õhtul unelaulu ei laula ja tekki peale ei tõmba, oleme rumalasti petta saanud. Mina mõtlesin, et mis seal siis ikka, hea kogemuse eest polegi palju makstud. Tahtsime veel oma luksustomatipastaga koos pilti teha... ja siis selgus, et pasta oli kehtivuse kaotanud umbes sel ajal kui ma veel üliõpilane olin!
Hiljem läksime me sinna poodi tagasi. Jõudsime viimasel hetkel, sest tuled olid juba kustus ja mutikesed kerisid parajasti kardinat alla. "This is bad!" ütles Reyes nii tungival toonil, et tädikese tengelpungapaelad lõpuks järele andsid ja raha oma õige peremehe juurde jälle tagasi jooksis. "Külastage meid homme jälle!" manasid mõlemad tädid loo lõpuks naeratuse näole. "Jah, muidugi!" ütlesime meie ja vaid vanajumal teab, et me juba siis valetasime. Kõigil järgmistel päevadel sõime restoranides kebap'i, pita't, sarma't ja erinevaid keeruliste nimedega türgimaiseid hõrgutisi.


No comments:

Post a Comment