Iseteadlike lehmade linn

Doonau ja Musta mere ühinemissõlmes asub onomatopoeetilise nimega Sulina linn, kus kirjade järgi elab ligikaudu 5000 inimest. Aga meie kohtume tänavatel jälle peamiselt lehmade ja pullidega. Need sarvilised lähevad hommikul päikesetõusu ajal üksinda ilusti karjamaale tööle ja päeva lõppedes tulevad ammudes tagasi. Kummaliste kanali äärde püstitatud telkide suhtes on nad küll äärmiselt umbusklikud, aga kes ei oleks. Üldiselt mulle tundub, et Sulina linna majades elavadki tegelikult lehmad. Sel esmaspäeva õhtul istuvad nad kogu perega teleka eest ja joovad limonaadi. Oma pehmetes voodites magavad nad võib-olla paremini kui mina sel öösel. Mitte et minu ase ka eriliselt kõva oleks, aga konnadel on muusika natuke liiga vali.

Veeilm

Tulcea linna sadam on värav Doonau deltasse. Pärast mõnetunnist kauplemist kohalike paadimeestega saame alustada reisi Gorgova kanalis. Sõit on küllaltki kulukas, kuna on nädalavahetus ja korralised 600-kohalised praamid ei sõida. See-eest põrkleme lainetes kiiresti edasi. Kiilaspäine päikeseprilles paadimees osutab sillas olevale paadile ja naerab: "A fost microbus! Si acum - barca." Ei tea, mismoodi täpselt, aga vana buss on digimoondunud paadiks. Üle meie peade lendavad V-kujulised pelikaniparved ning üksikud iibised. Varsti möödume kalda ääres asuvast bensiinijaamast, mis on loomulikult mõeldud mootorpaatidele ja ujumisvõime omandanud bussidele.
Meie tee viib Crisani. See on külake Doonau deltas, millel on ainult üks pikk tänav kahe kanali vahel. Tänaval jalutavad lehmad, kes muidugi ka oskavad ujuda, sest muidu nad ei pääse üle kanali karjamaale. Üldse on siin deltas keeruline hakkama saada neil, kes ei uju või ei lenda. Ja just seepärast mulle siin meeldib.
Koerad on Crisanis pisikesed ja punasekarvalised. Sealjuures on nad muidugi nii erinevad, kui üldse olla saab. Aga üks koer on suur ja must. Ja ta on pisut loll, sest ega pole lihtne olla nii suur ja nii must kõigi nende pisikeste punaste keskel. Päris eesleid pole siin üldse, sest mis nendega ikka peale hakata. Siin on nad sama kasutud kui autod.

Lugu sellest, kuidas kolm rändurit türklase käest petta said ja kuidas nad selle alatu teo järel õigluse (peaaegu) maksma panid...

See lugu juhtus Istanbulis minu, Jokini ja Reyes'ega - meie hästi välja kujunenud ja harjumuspärase reisiseltskonnaga. Veetsime selles suures linnas tegelikult juba kolmandat päeva. Üldiselt võiks selle ajaga mõni asi ikka juba selgeks saada. Esimese päeva turistidele saaks niisuguse apsaka ehk andeks anda, aga meie, kes me olime juba isegi korra Suurel Turul käinud, oleks ometi võinud juba natuke targemad olla. Aga nagu öeldakse - õpid, kuni elad.
Asi oli lühidalt selles, et ühel õhtupoolikul läks meil kõht väga tühjaks, me otsustasime restorani arvelt raha kokku hoida ja endale ise makarone vaaritada. Istanbulis tulevad tavaliselt alati kõik asjad sinu juurde ise kohale, tasub ainult natuke oodata ja avali olla. Nii ka sellel korral sattusime kuidagi märkamatult ühte väikesesse poekesse kõrvaltänaval, mis tundus meile igati paras ja sobilik. Pugesime uksest sisse ja meid võtsid vastu kaks sõbralikku türgi mutikest. Loomulikult hakkasid nad kohe oma makarone ja nende omadusi igatpidi kiitma. Ja meie muidugi juba teadsime, et nad pool jutust juurde luuletavad, aga makarone oli vaja. Peaasi - hind oli soodne ja nii saigi kaup sõlmitud. Lisaks palusime veel keskmiselt riiulilt ühe purgikese tomatipastat. Nagu teada, on ju kolm pead ikka kolm pead. Aga kui ühelgi parasjagu mõistust ei ole (päikesest ehk?), pole sellest ka suuremat abi. Meie poeskäigu lõpptulemus oli see, et maksime oma õnnetu tomatikastme eest peaaegu 5 eurot.
Mõne aja pärast, kui olime ühes paigakeses maha istunud, et türgi kohvi juua, jõudis see õnnetu tõsiasi meie kohale. Reyes leidis otsustavalt, et kui need tomatid meile nüüd just õhtul unelaulu ei laula ja tekki peale ei tõmba, oleme rumalasti petta saanud. Mina mõtlesin, et mis seal siis ikka, hea kogemuse eest polegi palju makstud. Tahtsime veel oma luksustomatipastaga koos pilti teha... ja siis selgus, et pasta oli kehtivuse kaotanud umbes sel ajal kui ma veel üliõpilane olin!
Hiljem läksime me sinna poodi tagasi. Jõudsime viimasel hetkel, sest tuled olid juba kustus ja mutikesed kerisid parajasti kardinat alla. "This is bad!" ütles Reyes nii tungival toonil, et tädikese tengelpungapaelad lõpuks järele andsid ja raha oma õige peremehe juurde jälle tagasi jooksis. "Külastage meid homme jälle!" manasid mõlemad tädid loo lõpuks naeratuse näole. "Jah, muidugi!" ütlesime meie ja vaid vanajumal teab, et me juba siis valetasime. Kõigil järgmistel päevadel sõime restoranides kebap'i, pita't, sarma't ja erinevaid keeruliste nimedega türgimaiseid hõrgutisi.

Õhupallid

"Õhupallid tulevad!!" kostub üle kooliõue, kui me Aixaga väravast sisse astume. Meie poole hakkab voolama umbes kahekümnepealine sajajalgne lastemeri, mis meid õige pea endasse neelab. Aga meil tõepoolest ei ole täna midagi põnevat kaasas, sest eelmisel nädalal žongleerimistunnis kasutasid Daneasa kooli lapsed ära kogu meie õhupalli- ja odrakruubitagavara.
Sel nädalal on Rumeenias aktiivõppe nädal, mis tähendab väljasõite muuseumisse ja parki, filmide vaatamist ja seda et võib klassis kõlaritest muusikat kuulata. 7. klassi poisid mängivad enamiku ajast kooliõues jalgpalli. Aktiivselt. Väiksemad mängivad "Parte ja jahimehi", "Elevantide kõndimismängu" ja "Püüa mind kinni, kui saad". Seda viimast mängiti kunagi ilmselt romantilise palistatud taskurätiga, millega mängu alustaja teistel hellalt üle peade tõmbab. Täna kõlbab pabersalfakas ka. Vähemasti on see parem kui mõni määrdunud kilekott, mis siin kooliõues kindlasti esimesena pihku jääb.
Naaberaiast kooliõue lipsanud kanad ei lase sellest kõigest ennast muidugi sugugi häirida ning koogutavad eneseteadlikult päid.

Kevad Draganestis

Argipäevane lõbusõit

Hommikune mikrobuss Daneasasse on tavaliselt rahvast täis. Draganesti peatuses tõmmatakse kobakas lükanduks lahti ja reisijad ronivad peale. Mõnikord juhtub, et ümmarguse punase näoga bussijuht Ion kärgib kellegi peale. Vahel harva tuleb ette ka vastastikkust sülitamist. Enamasti ta aga lihtsalt tervitab avalalt. Igatahes ei jää kahtlust, et tema on bussis kõige kangem mees. Raadio mängib parasjagu ühte neist kahekümnest poplaulust, mida alati. Teine, kolmas ja neljas raadiojaam mängivad nagunii juhuslikult sama lugu. Ja kui ka ülejäänud üheksateist olemasolevat lugu on ära mängitud, hakatakse otsast peale. Rumeenlane teab, mis on hea. Tegelikult Ionile meeldib muidugi kuulata ka manele't, mis on selline tore rütmikas sibulalõikumise muusika.
Esiklaasi kohal ripuvad sildid kirjaga "Mitte rääkida telefoniga!" ja "Ärge prõmmige uksega!". See viimane paneb mind alati muigama. Olen ka Eestis sarnaseid silte küllaga näinud. Loomulikult alati laudauksega bussides.
Ion teeb kiiret sõitu, kihutab mööda eeselvankritest ja jalgratturitest ning annab jalakäijatele häälekalt signaali. Siinses liikluskultuuris tuleb üldse kogu aeg signaali anda. Kaitsetust jalakäijast möödudes kohe kindlasti.
Sõidame mööda kultuurimajast, muuseumist, raudteejaamast ja kõrgete tornidega neoonvärvilistest mustlaslossidest. Kui möödume kirikust, lüüakse risti ette. Siis näeb kohe ära, kes parasjagu bussis kõige jumalakartlikumad inimesed on.
Siin-seal, kus vaja, teeb buss peatuse. Seljakotiga jässakas noormees ulatab juhile 2 leid ja astub maha. Suurte köögiviljakandamitega proua tuleb peale, paigutab ennast istmele koonilise karakul-mütsiga vanamehe kõrval.

Mina ja Aixa läheme muidugi juba mõne kilomeetri kaugusel Daneasas maha, aga Ion sõidab ühe päeva jooksul vist vähemalt viis korda Draganestist Caracali ja tagasi. Marianid, Ralucad, Carmenid, Cristid, Milicad, Ionuţid, Cameliad, Alinad, Petruţad, Constantinid, Adrianid, Cătălinad, Mădălinad, Costelid ja paar kummalist välismaalast jõuavad nagu kord ja kohus tööle, turule ja koju.

Toru eikuhugi

Hiljuti tekkis meie majapidamisse Toru. Ta on umbes 16 m pikk, valge ja ... torujas. Ta saab alguse korteri välisukse kõrvalt, sealt edasi jookseb ta läbi koridori, läbi minu toa e. elutoa ning lõppeb korteri kaugeimas otsas pesumasina juures. Kuigi ega keegi õigupoolest tea, kus on tema lõpp ja kus on tema algus. Võib-olla on see kõik hoopis vastupidi. Kindel on see, et toru paigaldamiseks oli tarvis läbi puurida neli seina. Uskuge mind, ma siiamaani värisen, kui sellele mõtlen. Toru muidugimõista on tühi ja mõlemast otsast maailmale avatud. Selles suhtes äärmiselt potentsiaalikas sell ja vähemalt ta ei norska öösiti. Lisaks Torule elab meie juures nüüd ka tema sõber Sajameetrine Juhe. Seltsis segasem. Küllap vaatavad koos telekat, kui me kodust ära oleme, ja räägivad anekdoote.