Wednesday, March 28, 2012
Monday, March 19, 2012
Argipäevane lõbusõit
Hommikune mikrobuss Daneasasse on tavaliselt rahvast täis. Draganesti peatuses tõmmatakse kobakas lükanduks lahti ja reisijad ronivad peale. Mõnikord juhtub, et ümmarguse punase näoga bussijuht Ion kärgib kellegi peale. Vahel harva tuleb ette ka vastastikkust sülitamist. Enamasti ta aga lihtsalt tervitab avalalt. Igatahes ei jää kahtlust, et tema on bussis kõige kangem mees. Raadio mängib parasjagu ühte neist kahekümnest poplaulust, mida alati. Teine, kolmas ja neljas raadiojaam mängivad nagunii juhuslikult sama lugu. Ja kui ka ülejäänud üheksateist olemasolevat lugu on ära mängitud, hakatakse otsast peale. Rumeenlane teab, mis on hea. Tegelikult Ionile meeldib muidugi kuulata ka manele't, mis on selline tore rütmikas sibulalõikumise muusika.
Esiklaasi kohal ripuvad sildid kirjaga "Mitte rääkida telefoniga!" ja "Ärge prõmmige uksega!". See viimane paneb mind alati muigama. Olen ka Eestis sarnaseid silte küllaga näinud. Loomulikult alati laudauksega bussides.
Ion teeb kiiret sõitu, kihutab mööda eeselvankritest ja jalgratturitest ning annab jalakäijatele häälekalt signaali. Siinses liikluskultuuris tuleb üldse kogu aeg signaali anda. Kaitsetust jalakäijast möödudes kohe kindlasti.
Sõidame mööda kultuurimajast, muuseumist, raudteejaamast ja kõrgete tornidega neoonvärvilistest mustlaslossidest. Kui möödume kirikust, lüüakse risti ette. Siis näeb kohe ära, kes parasjagu bussis kõige jumalakartlikumad inimesed on.
Siin-seal, kus vaja, teeb buss peatuse. Seljakotiga jässakas noormees ulatab juhile 2 leid ja astub maha. Suurte köögiviljakandamitega proua tuleb peale, paigutab ennast istmele koonilise karakul-mütsiga vanamehe kõrval.
Mina ja Aixa läheme muidugi juba mõne kilomeetri kaugusel Daneasas maha, aga Ion sõidab ühe päeva jooksul vist vähemalt viis korda Draganestist Caracali ja tagasi. Marianid, Ralucad, Carmenid, Cristid, Milicad, Ionuţid, Cameliad, Alinad, Petruţad, Constantinid, Adrianid, Cătălinad, Mădălinad, Costelid ja paar kummalist välismaalast jõuavad nagu kord ja kohus tööle, turule ja koju.
Esiklaasi kohal ripuvad sildid kirjaga "Mitte rääkida telefoniga!" ja "Ärge prõmmige uksega!". See viimane paneb mind alati muigama. Olen ka Eestis sarnaseid silte küllaga näinud. Loomulikult alati laudauksega bussides.
Ion teeb kiiret sõitu, kihutab mööda eeselvankritest ja jalgratturitest ning annab jalakäijatele häälekalt signaali. Siinses liikluskultuuris tuleb üldse kogu aeg signaali anda. Kaitsetust jalakäijast möödudes kohe kindlasti.
Sõidame mööda kultuurimajast, muuseumist, raudteejaamast ja kõrgete tornidega neoonvärvilistest mustlaslossidest. Kui möödume kirikust, lüüakse risti ette. Siis näeb kohe ära, kes parasjagu bussis kõige jumalakartlikumad inimesed on.
Siin-seal, kus vaja, teeb buss peatuse. Seljakotiga jässakas noormees ulatab juhile 2 leid ja astub maha. Suurte köögiviljakandamitega proua tuleb peale, paigutab ennast istmele koonilise karakul-mütsiga vanamehe kõrval.
Mina ja Aixa läheme muidugi juba mõne kilomeetri kaugusel Daneasas maha, aga Ion sõidab ühe päeva jooksul vist vähemalt viis korda Draganestist Caracali ja tagasi. Marianid, Ralucad, Carmenid, Cristid, Milicad, Ionuţid, Cameliad, Alinad, Petruţad, Constantinid, Adrianid, Cătălinad, Mădălinad, Costelid ja paar kummalist välismaalast jõuavad nagu kord ja kohus tööle, turule ja koju.
Subscribe to:
Posts (Atom)