Ent! Me asusime teele - mina, juba eelmainitud prantslased, Steffi, Volkswagen ning suverehvid. Ja Goran Bregovic lõbustas meid. Valisime minekuks kodujõe Olti vasaku kalda. Sest küll see jõgi juba teab, kuhu minna. Doonau on Draganesti-Oltist umbes 50-60 km kaugusel.
Asulad on siin piirkonnas kõik vorstikujulised. Tähendab sellised pikad ja välja venitatud. Majad (sageli ka lossid) asuvad peatänava ääres ja nende taga pole eriti midagi. Üks asula läheb sujuvalt teiseks üle ja nii kümnete kilomeetrite kaupa. Teel olles on põhjust end turvaliselt tunda, kuna korda valvavad papist politseinikud. Kuigi seda kohe alguses ei taba, on neil ometigi oluline eelis harilike politseinike ees - silmad mõlemal pool.
Kuna oli pühapäev, sattusime juhuslikult mööda sõitma vist suurimast turust, mida minu silm siinkandis näinud on. Ma ei mäleta, kus täpselt, aga see võis olla näiteks Plopii-Slăvateşti. Sama hästi võiski olla. Ja kuna see turg oli võrreldes Draganesti turuga tõesti muljetavaldavalt suur, tegime peatuse. Lette pakiti juba kokku ning pakutavad kaubad (püksid, seelikud, sukad, kaabud, hambaharjad, saapad jne) olid üsna samasugused kui Draganestis. Ja põhimõtteliselt samasugused kui näiteks Balti jaama turul.
Rohkem turge või muid takistusi meie teele ei tulnud, kuna õnneks oli keegi juba kunagi varem taibanud Olti lisajõele silla ehitada. Nii jõudsimegi keskpäeva paiku Doonau ligidale.
Ilm oli müstiline - udune ja härmas. Umbes niisugune, nagu pühapäeviti Jänese matkarajal. Emajõe ääres pole see kunagi õnnestunud, aga ka siin Bulgaariat läbi udu ei näinud, kuigi kuulduste kohaselt on ta seal teispool ilusat sinist täiesti olemas. Sinna saab soovi korral isegi praamiga sõita. Liivane ja savine rand meenutas siiski rohkem Peipsit. Käisin ka ujumas, aga ainult oma kujutluspildis. Vesi oli rahulik ja novembri kohta küllaltki soe. Kuivatasin pärast hoolega, et kujutluspilt külma ei saaks.
Uitasime veel ringi siinsel udusel ja küllaltki meloodilisel tööstusmaastikul, mitmesugused karvased koerad tervitasid meid. Hiljem sõime lõunat Turnu Magurele linnas peenes restoranis Turris. Pikka aega olime ainukesed inimesed seal, nii et kahvlite klõbin kajas seintelt ja lagedelt vastu. Hiljem siiski tulid mingid Itaalia kalamehed oma juustu sööma.
Kojusõit pimedas oli natuke hirmus, kuna teedel sõidavad ju lisaks autodele eeslid ja hobused. Aga mitte helkurid. Heal juhul vilgutatakse odava taskulambiga. Kus on politseinike silmad?
